Kogemusi ja tähelepanekuid seoses antiikmööbliga

Antiikmööbli väärtust hinnatakse ajastu ja stiilipuhtuse järgi. Muidugi on tähtsad ka valmistamisel kasutatud materjalid. Hinda võivad tõsta näiteks autentsed legendid, seotus mõne ajaloolise isiku või valmistaja-meistriga.

 

                         Egiptuse keskaeg    Boulle` Louis XIV     David Röntgen

Kõige massilisemalt on Eestis levinud 1920.aastail valmistatud funktsionalistlik mööbel, mis nimest lähtuvalt taotles otstarbekust ja oli väga praktiline. Väärtustas siledaid pindu, oli laialdaste kasutamisvõimalustega ning pika ekspluatatsiooniajaga. Viimasel ajal on funktsionalism saavutanud taas väga palju populaarsust.

       

XX sajandi 20.-30.-datel aastatel tekkis ka teine stiil, mida nimetati art deco – kontrastsete  geomeetrilistel kujunditel põhinev dekoratiivne suunitlus. Eestis kohtab harva ehtsaid art decolike esemeid. Tavaliselt seostatakse teda funktsionalismiga.

  

Palju on ka XIX sajandi teisel poolel tekkinud juugendstiili – nihestatud proportsiooni, mängleva joone ja stiliseeritud taimornamendiga esemeid. See mööblistiil, talupoeglikust kummutist kuni elitaarsete esemeteni, on väga nauditav. Tavaliselt on juugendstiil üks esimesi, mida antiigihuvilised eristama õpivad.

   

Thone-vendade poolt Austrias XIX sajandi teisel poolel välja arendatud paindmööbel. Paljude katsetuste tulemusena võeti kasutusele pöögipuit. Suuremad tehased asusid Saksamaal, poola, Peterburis ja Odessas. Eestis valmistati Thone-mööblit Lutheri vabrikus ja oli tuntud Viini mööbli nime all. Luther aga kasutas kasepuitu.

  

XIX sajand on mööbliajaloos üks kirevamaid. Lisaks paljudele uutele stiilidele oli siis ka paljude kordusstiilide aeg. Palju võib kohata neoklassitsismi (klassitsism tekkis XVII sajandil ja kestis XVIII sajandi esimese pooleni: tegu oli konkreetse joonega renessansi eeskujusid järgiva stiiliga). Eestis võib kohata musti või tumepruune rikkalikult treitud ja nikerdatud elementidega mööblit. Väga populaarne on neorokokoo (rokokoo on XVIII sajandist pärinev toretsev stiil). Väänlevate toretsevate joontega pähklipuidust esemed on kaunis ja nõutav kaup.

 

Tugevama joonega neorenessanss (renessanss on gootika ja antiigi elementidega stiil, mis tekkis XIV– XVI sajandil Itaalias). Figuraalse paljususe ja massiivsusega on ta ihaldatud kabinetimööbel.

  

Neobarokki esineb Eestis harva (barokkstiil torkab silma rikkaliku kaunistusmotiivide kasutamisega; levis XVI-XVII sajandil). Üksikud esemed ei võimalda terviklikke ansamblid kujundada. Võib paigaldada kokku renessansiga.

   

Neogootika stiilis esemeid võib tavaliselt kohata kirikutes. Gootika on XII sajandil Prantsusmaal tekkinud stiil. On vähe säilinud ja ei oma olulist populaarsust. Põhjuseks võib olla massiivsus ja kasutatud ranged jooned.

  

Eklektika ehk erinevate stiilide kokkusobitamine levis XIX sajandil. Sageli võis see kokkusobitamine olla ülepaisutatud ja mõjuda maitsetult.

   

Historitsism levis samuti XIX sajandil. Püüti samuti erinevaid stiilielemente kokku sobitada. Mõlemad suunitlused on teineteisest raskesti eristatavad. Väheste kogemustega spetsialistil võib eristamine üle jõu käia. Mõlemad suunitlused on tekkinud soovist luua midagi uut, sobitades traditsioonilisi elemente. Palju on hästi õnnestunud kooslusi ja samavõrd  ka ebaõnnestunud pürgimusi. Tundub, et vahel avaldab rikkalik maitselagedus mõju ja ilmselt seetõttu võib sedalaadi mööblitükke suhteliselt sageli kohata. Samas inimeste vajadused ja maitse ning võimalused on erinevad ja sellest tulebki lähtuda.

   

Biidermeier on XIX sajandi esimesel poolel Saksamaal tekkinud mööblistiil. Omal ajal oli ta ostujõulisele väikekodanlasele orienteeritud. Teiseks perioodiks peetakse XIX sajandi teist poolt ja XX sajandi algust. Eestis valmistati seda stiili palju XX sajandi 20-datel aastatel. Omab sageli ka ampiirile omaseid jooni, mis paljude esemete puhul võib stiili määramisel vaidlustatavaks küsimuseks jäädagi.

  

Mööbliajaloos on palju mööblit, mida on raske stiililiselt määratleda. Kenad mööbliesemed, mille valmistamisel meister ei mõelnud stiilist lähtuvalt, vaid lõi oma arusaamist mööda kaunist ja/või praktilist mööblieset. Tulemuseks võisid olla väga suurepärased esemed. Sagedasti puutun kokku inimestega, kes püüavad alati kõiges stiili näha. Üldisest kontekstist ei ole soovitav üksikuid elemente välja rebida ja neid siis stiililiselt n.ö. vägistama hakata. Esemed peavad olema tervikuna stiilsed ja alles siis võime neid määratleda.

  

Ampiir on Prantsusmaal, XIX sajandi esimesel poolel tekkinud, Rooma keisririigi aegseid eeskujusid jälgiv sõjakas stiil. Iseloomulikud on puidust lõigatud, lehtkullaga kaetud nikerdused või pronkskujud ja –kaunistused. Valdavad on Vana-Rooma sõduri varustust kujutavad esemed või looma pead ja –käpad. Hinnatud ja kallis mööblistiil, mida Eestis on vähe säilinud. Ampiiri, nagu biidermeierigi puhul, võime rääkida pro-ampiirist, mis langeb XIX sajandi teise poolde.

  

Boulle on XVII-XVIII sajandil Prantsusmaal valmistaja meistri nime järgi nimetatud mööblistiil. Meister kasutas väga kalleid materjale – kilpkonnaluu, pärlmutter, elevandiluu, pronksaplikatsioonid. Nende materjalide ühendamiseks kasutas ta marketrii tehnikat. See stiil oli orienteeritud Prantsusmaal väga rikkale ja ostujõulisele elanikkonna kihile. Neile, kes olid valmis ja võimelised suuri rahasummasid välja käima, et saada hinnalist ja kvaliteetset mööblit. Tekkinud nõudlus võimaldas Boulle´l kasutada kalleid materjale ja keerulist teostust. Olen Eestis valmistatud Boulle-stiili kohanud, kuid nende esemete valmistamisaeg jääb XIX sajandi teise poolde või XX sajandi algusesse. Elevandiluu, pärlmutter ja kilpkonnaluu on neil esemetel asendatud imitatsioonidega.

  

Chippendale on XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi Inglismaal valmistaja-meistri järgi nime saanud stiil. Nende eeskujude järgi Eestis valmistatud esemed pärinevad XIX sajandi teisest poolest või XX sajandi algusest. Läbiv element on kullijalg, mis hoiab muna.

  

Jacob´i stiil on Prantsusmaal 1739-1814a.elanud meistri järgi nime saanud suundumus. Ta oli suurkaupmees, kelle traditsioone tema pojad Georg ja Francua edasi kandsid. Kasutati rikkalikult õhukesest vaskplekist aplikatsioone. Hinnatud mööbel kogujate hulgas. Kallis mööbel, mida ka Eestis võib kohata.

  

Muidugi on mööbliajaloos stiile, tuntud meistreid ning valitsenud kuningate järgi nime saanud suunitlusi tunduvalt rohkem. Käsitlesin siin rohkem neid, millega Eestis enam kokku oleme puutunud.

Me ei tohi stiilsete ja muidu kaunitaride kõrval ära unustada talupojamööblit, mis mujal Euroopas on juba pikemat aega populaarne. Puhastatud, ekspluatatsiooniks vajalike parandustega, vahatatud naturaalpuidust esemed kaunistavad eksklusiivseid kodusid. Tänu nende populaarsusele võib nende hind olla kõrgemgi kui nn. stiilimööblil. üha enam saadakse ka meil üle valehäbist ja osatakse näha, hinnata nende esemete lihtsat ilu.

Antiikmööbli hind Eestis pidevalt tõuseb. See on igati loogiline nähtus, sest aastaid oli turu ostujõud nõrk ning paljud esemed müüdi liiga odavalt. Antiikesemeid tasub endale kindlasti muretseda. Lisaks esteetilisele on neil ka ajas suurenev materiaalne väärtus. Üha rohkem on inimesi, kes tahavad ja on oma kodu antiikmööbliga sisustanud. Sageli puutume kokku küsimusega modernse ja antiikmööbli kokkusobivusest. Vaadates ajalooliselt, siis hooneid projekteeriti sageli koos sisustusega, kuid esimesed muudatused tehti juba sissekolimise järgselt. Toodi kaasa armsaks saanud mööbliesemeid. Stiilid ja mood muutusid ja interjöör täienes vastavalt vajadustele ja võimalustele. Stiilne väljapeetus kadus. Tegelikult ei tohiks karta erinevate esemete kokkupaigaldamist, kui seda maitse ja mõõdutundega teha. Selliselt võib saada väga efektseid ja mugavaid lahendusi. Ka on muutunud inimeste harjumused ja eluvajadused aegade jooksul, mis mööbliesemete kokkusobitamisel olulist mõju avaldab. Kindlasti võiks vältida väikesele pinnale erinevate, omavahel mittesobivate stiilide kokkukuhjamist. See keskkond muutub rusuvaks.

Meil on televiisorid, külmkapid, muusikakeskused jne. Seepärast on loogiline, et me kõike ei saa antiikmööbliga sisustada. Ka muuseumi sarnases kodus oleks tänapäeva harjumustega inimesel keerukas elada. Antiikmööbli muretseja puutub kohe kokku restaureerimis- ja konserveerimisprobleemidega.

Konserveerimine eeldab seda, et ese on hästi säilinud. Väheste parandustega on võimalik mööblitükki hästi värskendada. Pidevasse kasutusse minevad esemed vajavad üldjuhul restaureerimist, kus on õige ja hädavajalik lähtuda ajastust, stiilist ja kasutatud materjalidest, mida valmistamise ajal kasutati. Ese taastatakse nagu oleks ta hästisäilinud läbi aegade hõngu. Pikendatakse maksimaalselt tema kasutusiga. Rõõm on tõdeda, et inimeste hariduse- ja teadlikkuse tase on kasvanud. Oli aegu, kus palju antikvaarset mööblit rikuti ära just kaasaegsete lakkide kasutamisega. Praegu lausa uuritakse, kas kasutatakse ikka scellak-lakki; kas seote vedrusid, kas teete mereheinapatja jne. Valede materjalide kasutamine vähendab tunduvalt eseme väärtust ja ka kasutusiga.

Eesti on XX sajandil üle elanud küllaltki ulatusliku antiikmööbli kao. Viimase sõja ajal vedasid võitjad takistamatult säilinud antiikmööblit välja. Mujal maailmas on antiikmööbel olnud ikka kas rohkem või vähem populaarne, siis kunagi ei ole teda autokoormatena prügimäele veetud nagu Eestis seda sõjajärgsel perioodil kuni 80-date aastateni tehti. Korterid sisustati puitpuruplaadist polüestersektsioonidega, millest praegu keegi enam teada ei taha. Õnneks oli ka omal ajal teistsuguse mõttelaadiga inimesi, kes tolleaegsest Nõukogude Liidust, eriti Leningradist (Peterburist) Eestisse antiikesemeid sisse tõid. Paljudest neist on tänaseks saanud antikvariaatide omanikud. Nüüdki tuuakse naaberriikidest ja kaugemaltki antiikesemeid meile sisse. Loodetavasti taastub aegade jooksul antikvaarse kunsti paljusus. Paljudes riikides soodustatakse kunsti sissevedu kuni maksudest vabastamiseni välja. Eesti piiril on aga kaupmehed sattunud lausa väiklastesse olukordadesse.

Algaja antiigihuviline põrkab kindlasti kokku ka pseudoantiigiga. Mis see on ja mida temast mõelda? Ühene vastus oleks: see pole antiik! Pseudoantiik jäljendab lihtsustatud kujul ja tänapäevaste materjalidega antiikmööbli eeskujusid. Tegemist on vähese või suurema masstoodanguga, on kalli käsitsitöö osatähtsus viidud miinimumini. Konstruktsioonid on tavaliselt tüübel-  või kruviühendustega. Pehme osa valmistatakse poroloonist. Niisugune mööbel omab esmapilgu efekti ja on lühikese ekspluatatsioonieaga.

Itaallased valmistavad ka korralikku traditsioonidel rajanevat pseudoantiiki, kuid niisuguse mööbli hind on sageli võrdne originaalmööbli hinnaga. Pseudo- või skitsiantiiki valmistatakse tänapäeval Filipiinidel, Malaisias ja Indoneesias. Eestisse jõudnud mööbel on rikkaliku käsitöönikerdusega lummav. Nikerdustöö tase väärib esiletõstmist. Küll aga on kohalike traditsioonide läbimõtlematu ühendamine muu maailma mõjutustega, andnud sageli väärastunud tulemuse. Tappühendused on asendatud kruvidega, sageli isegi naeltega. Puidu ebaõige ühendamine on viinud sageli kumelduste  ja pragudeni. On olnud juhuseid, kus sedalaadi mööblit on müüdud antiigi pähe. Alati tasuks enne antikvaarse eseme ostmist uurida, millega on tegu! Eesti antikvaarid on end palju harinud ja suudavad orienteeruva ajajärgu öelda. Tahtlikku valet tuleb õnneks harva ette.

Mis on koopiad ja kuidas neisse suhtuda?

Koopia on mingi eseme täpne jäljendamine. Kõiki traditsioone, materjale, viimistlust arvestavaid koopiaid eristab restaureeritud mööblist ainult antikvaarne väärtus. Koopiaid valmistatakse tavaliselt kas komplektist puuduva või esemeid nappiva arvu puhul. Neisse tuleb suhtuda, kui koopiatesse, mis sajandi möödudes antikvaarse väärtuse omandavad. Loomulikult on võimalik teha ka raskesti määratletavaid võltsinguid. Nende kallis omahind teeb aga Eestis valmistamise mõttetuks. Teadlikud tegijad on huvitatud aususe müümisest.

Eestlaste seas on levinud väärarusaam, et vähegi suuremad kirjutuslauad ja rikkalikumalt nikerdatud tugitoolid on seotud president Konstatin Pätsiga. Selliseid arusaamu ei saa võtta tõena, sest siis oleks neid esemeid sadu ja sadu! Olen oma pika praktika vältel tegelikult kokku puutunud ainult kahe esemega, mille puhul on autentselt teada seotus eesti Vabariigi esimese presidendiga: pronkskaunistustega prantsuse rokokoo stiilis kirjutuslaud, mis asub Maarjamäe lossis ja klassitsismi kujunemise ajajärgust pärinev lahtikäiv mängulaud, mis kunagi kaunistas Oru lossi. Praegu asub eravalduses.

Ei ole võimalik taunida ühe või teise mööblistiili eelistust. Võib ainult imetleda loomingu ja fantaasia paljusust. Otsustades endale antiiki muretseda, on soovitav enesele selgeks teha elementaarsed tõed ja seosed või kasutada tunnustatud eksperdi abi.

Parimate soovidega,

Jaanus Pihelgas

Antiigi ekspert ja antiigi töökoja Jaanus Pihelgas & CO omanik